Vana maja I. Lääniste koolimaja renoveerimine. Aprilli algus, 2016.

Tekkis selline natuke hullumeelne mõte, et teeks Lääniste vana koolimaja korda. See on aastaid Ahja kõrgel kaldal tühjana seisnud. Katus on peal, seinad vaatamata ca 100 aastasele auväärsele eale sirged, aknad ees, ruumid seest enam vähem. Kuigi jah, kui ise teha, siis tegemist ilmselt aastateks – ruumide pindala ju ca 250-260 ruutu. Aga midagi peab inimene tegema – ja isetegemisest saadav rõõm (ja ilmselt ka tüdimus, vihastamised ja muu negatiivne?) on veel pealekauba.... :-) :-) :-)

“Korda tegemine” ei tähenda antud kontekstis sageli nähtut – vana laudis, krohv, põrandad maha või välja. Siis Euroopa raha toel ruutmeetrite ja kilode kaupa uusi laudu, kiprokit ja pahtlit kohale tassida – ning fööniks tõuseb tuhast!. Ainult et, ... see “uus vana” meenutab tihti omaaegset Soome saunade isikupäratut interjööri või kipsplaadi selget ja sirget geomeetriat. Las sein on natuke kõver, las krohviparandused on näha, voodrilauad plommitud, tahvelustel ajahambast näritud täkked ja kriimud. Uhkem ongi!. Seda enam ,“raha ka ei tahaks anda... õieti polegi teist...” Midagi taolist oli vist Lutsu “Suves”...

Kusjuures nn ”öko” või “mahe” (?) remont ei ole odav. Näiteks Vana Maja Poes on palju toredaid leide aga vajalikud asjad on suhteliselt kallid. Üks hea avastus oli seal siiski – kui osta värvimulda (näiteks kollast ookrit) kiloga, siis angroo ostu puhul on hind hoopis teine. Kodulehel on pigmendi kogus rehkendatud sõrmkübarates, vastav on ka hind....

Uus on sageli ära unustatud vana. Arvo Veski “Individuaalmajade ehitamine”, XX sajandi 60-dad. Seal on suur osa “ökost” veel "esimese Eesti ajast" veel olemas: vesi, kriit, värnits, lubi, liim, lubikrohv, liimvärv, kitt, vanad aknaraamid, pigmendid, pigmentvärvid jne. Loomulikult mitte kõik, aga paljugi. Lisame siia Valgevene või Ukraina tapeedi, Riia värvid jn.Eks näe., kuidas minema hakkab.... Igatahes oma vaimusilmas on meil enam-vähem täpne nägemus, mis on vaja teha ja kuidas asi lõpuks välja näeks, olemas. Alustame 3-4 väiksema ruumiga – köök, kaks tuba, esik – kokku ca 90 ruutu. Aega jagub... Ja tark ei torma!

Seal ta seisab. Ca 27 m pikk, 10 m lai. 260 ruutu. Hetkel 11 ruumi, neist üks suurem "saal". Katus on korralik, uus. Kõrval saun, kõlakoda, palkmajakesed, vana linnamägi. Jõeni on ca 10 kaldajärsakut.  Katus on uus. Suut tänu Tiiu Meeritsale, kes selle aastatuhande alguses vallaametnikuna organiseeris Europrojekti toel katuse ja vastavate konstruktsioonide uuendamise. Üks koht jooksis tugevalt läbi, sarikad said kannatada. Saali laes ja põrandas seninni läbijooksust tingitud augud. Kui katus korras, siis alumise osaga saab pisitasa hakkama.

Maja ise oli algselt selline. Foto kuskilt ilmselt XX sajandi 20-date alguspoolest. Laudist ei ole ümber. Vasakul, “saali” poolse katuseharjal on üks korsten ka puudu. Ja vööruse (kas keegi mäletab veel selle sõna tähendust?) pool on veel alles kahepoolne, vana tüüpi aken. Maja on proportsioonis - nii nagu meister ta 132 a tagasi ehitas. Silm puhkab! Praegune, nõuka-aegne 3 tahvliga aken sobib nagu sadul sea selga... Maakelder mäenõlvas on ka puudu.

Pööningupealne. Puittala on monoliit, üle 10 m pikk ja ca 50 cm läbimõõdus, kirvestega kanti tahutud. Tõenäoliselt paigaldatud hiljem, enne II Ilmasõda. Allkorrusel kinnimüüritud ukse järgi otsustades oli selle tala asemel allpool ruumide vahel võib olla algselt kandev vahesein, mis tekitas kaks klassiruumi (?).

Võimalik, et “esimese” EV ajal vahesein lammutati, nii et tekkis ca 10 x 10 m suurune “saal” või “aula” või “võimla” (vaevalt et varem, maja ehitamise ajal XIX sajandi lõpus võimlat või saali külakoolis vaja oli). Selle talaga tõmmati üles 10 meetrised ristitalad – need oleks muidu suure ruumi kohal läbi hakanud vajuma – ristitalade sille on 10 m.

“Ökoga”, s.t. isetegemisega alustasime ahjust. Kui aus olla, siis kooruv värv, kukkuv krohv ja lahtine tapeet sai ka varsematel nädalatel ära võetud. Üks ropp ja must töö kõik! Ahi ilmselt 60-70-datest. Siis ehitati ilma tahmatopsideta ahje – vist ei olnud topse saada või ei tahetud auke sisse lasta. Või oli selline filosoofia – ahju eluiga lõppeb enne ummistumist. Tahma ja lendtuhka on taolistes ahjudes kõvasti. Kunagi sai kodus samasugused augud ahjudesse ja naabritele ka freesitud – tahma ja tuhka mõõtsime ämbritega. Eks sinna kaob ka ahju tõmme ja soojus.

Ummistunud lõõridele lisaks olid probleemid ka koldes. Koldel eesseina polnud, ahjupotid kadunud, liikusid, koldeuks ettepoole kaldu ja liikus. Ukse kohal mustavas augus oli koldeseinaks pandud lapiti suur tellis, vahel ja peale määritud savi jne. Loomulikult raud paisub teisiti kui kivi – kõik logises, liikus, kaldus, värises. Tuli paistis ka läbi.

Esimese päeva hilisõhtul. Tahmatepslite augud on sisse lastud. Ees on kaks 20 L-st ämbrit väljavõetud tuha ja tahmaga, kolmas taoline on teises toas. Algul arvasime, et ahi on 5 lõõriga, tuli välja, et on 7 lõõri. Nii suurt ei olegi näinud – koldesügavus oli 120 cm. Meetriste puudega saab kütta küll! Jama ongi tegelikult selles, et esimene tõusulõõr on lõhki köetud (ilmselt kärutäis meetriseid halge sisse kärutatud kunagi!? :-) ), hiljem plommitud. Vast peab. Kui ei, siis see ka lahti – õnneks on ülemine nurk – sinna saab suhtelisel kergesti ka mittespetsialist ligi. Vaatame! (eestlase jaoks on selle sõna tähendus –vaatame, s.t. ei tee midagi :-) ).

Paar päeva hiljem – tehtud!. Tepslid paigas, uks traadist pööraga uuesti paika pingutatud, esimesed potid asendatud, liikuvad kinnitatud, kolde eessein uuesti laotud. 

Iga asi võtab siiski rohkem aega, kui planeeritud. Kõige hullem ei olnud mitte pottide mõõtu raiumine ja sobitamine, potiklambrite panek. Ka mitte telliste lõikamine või see, et kogu värki tuli teha läbi ahjusuu “tagantkätt” ja pimesi ning taktiilsete aistingute alusel. See vaid lisas värvi, ning ega “sarvilisedki” lausumata jäänud. Kõige jamam oli see, et algselt ei mõtelnud... gravitatsiooni kõikehõlmavast ja universaalsest toimest. Füüsikaseadused nimelt kehtivad. Savisegu toppime kitsast august ülespoole, tühjaks varisenud pottide ja lõõritelliste vahelistesse vuukidesse on ülimalt keeruline. See ei ole plastiliin, et lükkad ja keepub seinale. Poolvedelal ollusel on nimelt Newton’i seaduspärasusest tulenevalt kustumatu tung liikuda maa keskpunkti poole – s.t. allapoole.... Praost välja. Aga lõpuks sai Newtoni alistatud....

Värv on ahjult puudu, meenutab hetkel kamuflaaži. Vana nagunii ei jõua eemalda ja see energia- ja materiaalne kulu antud objekti puhul ületab taset “mõistlik”. Värvime üle! Edasi on aeg krohvitööde käes.