EV100 VOL1. Kuidas me lipumasti püsti panime.

Üks väiksem, aga ehk kõige märgilisem asi, mida igaüks saab Eesti 100. sünnipäeva oodates teha, on püstitada oma kodu hoovi lipumast”. Umbes taoline lause on viimasel ajal avalikus ruumis sageli kõlamas. Eelmise sajandi 80-ndate/90-ndate vahetusel oli auasjaks, et värskelt tekkinud majapidamiste (talude?) õues tõusis Eestimaa taeva poole isetehtud lipumast, selle tipus uhkelt tuult lõikamas äsja taasavastatud/taaslubatud  sini-must-valge.
Rohkem kui kakskümmend viis aastat on möödas, mastid õues on alles, kuid sageli tühjad... Ons tunne ja uhkus kusagile kadunud? Või oleme väsinud...
Juba möödunud aasta oli mõte, et kui on nn lipuväljak, siis peaks ka lipu ja masti püsti panema. Lisaks veel ka koolimaja juurde külaplatsile. Ainult et kohalik Lääniste mees ei sammu Bauhof’i ja ei osta sealt  200-300 EUR eest 6-7 m plastist toru, mida veel täiendava 150 EUR eest lubatakse lahkelt koju paigaldama tulla J Vaid ikka selle toreda N-Liidu aegse käibefraasi järgi “iz podrutšnõh materialov”. Mõtelgem hetke, kui kaunis ja tähendusrikas on otsene tõlge – “käe alla sattunud materjalist”. Arendab loovust. Ja suhteliselt odav ning ise- ja ühistegemise rõõm samuti veel lisaks! 


Kuidas Lääniste mehed Kõnnus käsid (lipumasti järel). Pealkiri on parafraas Eduard Vilde raamatu pealkirjast. Kui Vilde edastab pildikesi XIX sajandi linnakeskkonnast, siis see on pildike XXI sajandi külaelust.
Kõnnu on Lääniste naaberküla. Kaks kilomeetrit Läänistest Järvselja ja Emajõe Suursoo poole. Nagu nimi ise ütleb – kõnnumaa. Seal on karud, üksik seakatkust säilinud kult ja Janno. Ning Allani kinnistu, kus pikad kuused kasvavad. J
Pildil on kaks sellist kuuske teel Läänistesse. Ise arvasin, et võtame sellise 5-6 meetrise. Aitab küll. Aga taoline suurusjärk pidi “hernekepiks” sobima – ei tasuvat sellise pärast metsa minnagi. Suuremate vahelt leidsime pildil olevad... Kärusse nad hästi ära ei sobitunud. Koormarihmaga sai esimene ots kinni tõmmatud, ladvaosa ürgsete eestlastele omase lohisti-tehnoloogiaga taga libisemas. 

Järvselja teel jäi koppa transportiv treiler meile ette (pildil meie ees). Tükk aega Jüri pidas aru, kas sõita mööda. Arvasime, et võib olla paistaks see ebaviisakana. Möödasõidu manööver jäi tegemata. Kohe tuleb 90 kraadine pööre paremale – pealtnägija lausus, kuidas ladvaosad olevat käinud kaugele üle vasakpoolse teepeenra – kui seal oleks keegi seisnud, siis oleks see lennanud nagu s...purujutt...
Kohal. Üks on 15 m pikk, teine veitsa lühem – 12 m. Las nad kuivavad siin, vahepeal vaja koor maha võtta, masti vundament rajada jne. On alles märtsi lõpp.

“Keskväljakule” transpordiks sai käru auto taha pandud. Kärusse tõstma hakates selgus, et vahepealse kuuga on liimeistriga maha võetud koore tõttu kuuselatid nii kergeks saanud kuivada, et kaks meest viivad nad õlal kandes  sujuvalt mõnesaja meetri kaugusele lipuväljakule. Palju lihtsam.


“Kuid kindlamalt kui sesse kivipinda ta raiutud on ....” (Mart Raud). Jüri toodud ca soliidne 2 m pikkune karpraud sai kolme betoonikoti ja vanaisa tina täis valatud 120 mm kahurimürsust tehtud rammnuia abil tavalisse Eestimaa mulda fikseeritud. See toimus ajaliselt kuskil vahepeal.

Need munad on teinud Meister. Treitud liimpuidust. Üks Lipuväljaku lipuvarda otsa, teine Linnamäele. Et oleks aktsent varda otsas. Mitte lihtsalt mingi saega lõigatud pikk teivas, vaid hoole ja armastusega tehtud terviklik toode.
Nii need augud masti kinnitamiseks tala sisse tekivad. Kaarleek sulatab metalli. 

Iron Man I. Tegijad jagunesidki raua- ja puidumeesteks. Antud juhul raudmees – viimane lihv, enne kui roostevastane krunt peale kantaks. 
Iron Man II. Jüri suits pidi täpselt sinna sihtima, kust lihvides kant vaja maha võtta.   


Kellel igav oli, sai kõrval oleva kuulutustulbalt viimaseid kohalikke teateid lugeda. Hei, +/- 60 kontingent... Pange tähele, miinuseid on kolm, tugevalt alla 60-ne on seega vist fookusgrupp J Kes juba permanentselt Gerimax’i tarvitab, sellele on ka veel mõned lipikud, abistamaks telefoninumbrite meeldejätmisel.


Liputrossi hargnenud otsad ka veel pehme traadiga üle siduda ...


 ... ja maapealsed tööd on peaaegu tehtud.
Raising the Flag. Mitte Iwo Jima’l nagu 1945 aastal tehtud ikoonilisel fotol. Koht on teine, aega on teine, lipp on teine. Aga midagi on ka sarnast... Näiteks heiskajate arv  Algne plaan oli, et üks tõmbab koormarihma eestpoolt, teine mees hoiab teise koormarihmaga teiselt poolt tasakaalus, ülejäänud upitavad altpoolt. Tehti “proovitõstmine” kuid entusiasmist, Faxe Premium’is leiduvast C2H6O ja füüsilisest jõudlusest tulenevalt kerkis lipumast juba esimesel “proovitõstmisel”.  


Püsti! 11 m ja natuke peale sihib taevasse.  
Esimese keermelati mutrid kinni, ...     



... ja puidumehed lasevad ülejäänud tõmmitsate jaoks läbi rauaaukude nii, et nende kallis oherdi vastu rauda ei nüristuks.

Viimane lihv.



Ja nii ta läheb... Tõsi, see “Teeme ära” kesk-kontori poolt saadetud/annetatud viirg on antud masti jaoks liiga tilluke. Bauhof'i tootele oleks ta täiesti proportsioonis. Tuleb pikem muretseda....

Lipule vaat! VOL2 tuleb kahe nädala pärast - 6. mail Linnamäel.      




No comments:

Post a Comment