Haava parandamine. Haav oli tõsine, sügav
ja tüüpiliselt haavale olid kahjustatud ka naaberkoed. Näiteks põrand selle
all. Seinu igaks juhuks ei hakanudki vaatama. Kuid naelad tulid mõnest kohast
küll väga kergesti välja... Haavatualetiks sai lege artis reeglitele vastavalt lõiked tehtud kaugemalt – talade servast.
Kaugemale ei läinud – seal krohv veel pidas, kuigi laelauad paistsid kõdunenud.
Aga lihtsalt ei julgenud liialt radikaalseks minna.
Aga suurem jama oli selles, et üks tala
oli varasemast läbijooksust osaliselt mädanenud. Selle tsaariaegse maja talad
on kahekordsed. Meister on nii teinud, kuna ruumi sille on 10 m. Laiema, alumise
tala küljes ripuvad pooleteisttollised laelauad ja tala ülemise kandi külge toetub
pööningupõrand. Kitsam, kanditud, ülemine tala on tõmmitsatega ühendatud
alumisega. Lae ning pööningupõranda vahe on täidetud liivaga. Kogu see
läbijooksust lagunenud s..t jookseb sulle altpoolt lõikuse ajal vastu silmanägu. Vastik,
vastik, vastik!
Mure oli see, et kuskile ei olnud uut lage
kinnitada. Mõtlesime, et teeme “ripplae” või silde – mingi fermide ja rippsilla
taoline “kast”, mis ripub/toetub prussikingade, naelte, poltide, auguplaatide ja teras-lintide
abil tala veel kandvale substantsile, toolvärgile, sarikatele. Selle külge
läksid laelauad, sellele alla omakorda laasturest.
Viimasega sai natuke mööda pandud.
Tegelikult tahtsime roomatti – nii nagu peab. Laudise kõrguse (või madaluse?) arvutustes
sai lähtutud pilliroo läbimõõdust. Aga kui lähed ostma, siis ütleb vana maja
pood – vabandust – hetkel pole, aga tuleb kindlasti. Augustis – siis kui roog
sirgub! Pakkusid laastumatti. Veel soovitati 0,5 cm liist alla lüüa – et krohv resti
taha pidama jääks. See oli viga! Püüdke visata krohvi nendest aukudest sisse - krohvi
vastu gravitatsiooni pahtlilabidaga vastu laelaudu kinni ei ju suru. Igatahes
kuidagi ta tehtud sai.. Käsitsi topitud ja kelluga pillutud. 50 kg krohvi on
selle resti taga ja küljes kinni... Vast saab ka pealmised katted aja jooksul ära
tehtud... Aeg parandab haavad.
|