Vana maja I. VOL 2. Lääniste koolimaja renoveerimine. Aprilli lõpp, 2018.

Poolteist aasta tagasi sai kirjutatud, et nüüd, kus keskmised toad ja köök on kasutatavad, on järgmine nn. saal. Kui vahesein ja selle taha kunagi ehitatud toad/ruumid välja lõhkuda, saab umbes 100 ruutmeetrise ruumi, kuhu vihma või külma eest varjuda ning vajadusel mõni rahvarohkem üritus maha pidada...

Algus. Taga, kahe uksega seina vahel asub 1/3 kunagisest saalist (või algsest XIX sajandi klassiruumist?) Kunagi, kas ENSV lõpul või EV alguses on sinna ehitatud tuba ja köök. Igatahes 1,5 tollised põrandalauad (punnideta!) jooksevad seina alt läbi. Isegi pliit ja korstna kõrval asuv tellistest ohutuskuva on otse põrandalaudadele laotud. Seinas saviliiva krohv, laes lubikrohv. Keskelt jookseb läbi saali terav eraldusjoon – siinpoolne 1/3 on nõuka ajal asendatud punnitud lauaga ja ei kõigu. Tagumine 2/3-l põrand õõtsub. Mitte talade kohalt, vaid lauad painduvad. Rotid ja hiired on liiva alt ära kandnud – hiireaugud on laudade vahel kenasti näha. Ei tea, kas Kiire kuldsed saapanööbid sealt alt ka kuskilt välja ilmuvad... Tootsi kapsaraud neist aukudest siiski läbi ei mahu.

Sein on maha võetud, tükikesteks saetud. Lagunenud soojamüür koos kivist ja betoonist ohutuskuvaga ning pliidivare on veel püsti. XXI sajandi algul, kui maja otsauks lahti murtud oli, oli küttesüsteemist kõik raud välja kistud ja ära viidud – pliidirauad, praeahi, siibrid, uksed, kulbiraud jne. Ainult hunnik purustatud potikivisid ja telliseid on teiselpool truupi. Ja ruumi paremal poolel laes paistab kõige tõsisem probleem – kunagisest katuse läbijooksust lagunenud lagi koos kõige sinna juurde kuuluvaga...

Nurgatagune. Igas majas on mõni ruum, mis asub kaugel ja kuhu oma ega võõras silm hästi ei ulatu. Sinna liigub aegade kulgedes igasugu kola. Varandus! Järsku läheb veel vaja, saab kasutada. Ei lähe... Seda ei ole siit enam kuskile edasi kanda – ainult jaanilõkkesse, natuke kütteks, prügikasti, osa Ahja jäätmejaama, osa matab kopp maha jne.

Haava parandamine. Haav oli tõsine, sügav ja tüüpiliselt haavale olid kahjustatud ka naaberkoed. Näiteks põrand selle all. Seinu igaks juhuks ei hakanudki vaatama. Kuid naelad tulid mõnest kohast küll väga kergesti välja... Haavatualetiks sai lege artis reeglitele vastavalt lõiked tehtud kaugemalt – talade servast. Kaugemale ei läinud – seal krohv veel pidas, kuigi laelauad paistsid kõdunenud. Aga lihtsalt ei julgenud liialt radikaalseks minna.

Aga suurem jama oli selles, et üks tala oli varasemast läbijooksust osaliselt mädanenud. Selle tsaariaegse maja talad on kahekordsed. Meister on nii teinud, kuna ruumi sille on 10 m. Laiema, alumise tala küljes ripuvad pooleteisttollised laelauad ja tala ülemise kandi külge toetub pööningupõrand. Kitsam, kanditud, ülemine tala on tõmmitsatega ühendatud alumisega. Lae ning pööningupõranda vahe on täidetud liivaga. Kogu see läbijooksust lagunenud s..t jookseb sulle altpoolt lõikuse ajal vastu silmanägu. Vastik, vastik, vastik!

Mure oli see, et kuskile ei olnud uut lage kinnitada. Mõtlesime, et teeme “ripplae” või silde – mingi fermide ja rippsilla taoline “kast”, mis ripub/toetub prussikingade, naelte, poltide,  auguplaatide ja teras-lintide abil tala veel kandvale substantsile, toolvärgile, sarikatele. Selle külge läksid laelauad, sellele alla omakorda laasturest.

Viimasega sai natuke mööda pandud. Tegelikult tahtsime roomatti – nii nagu peab. Laudise kõrguse (või madaluse?) arvutustes sai lähtutud pilliroo läbimõõdust. Aga kui lähed ostma, siis ütleb vana maja pood – vabandust – hetkel pole, aga tuleb kindlasti. Augustis – siis kui roog sirgub! Pakkusid laastumatti. Veel soovitati 0,5 cm liist alla lüüa – et krohv resti taha pidama jääks. See oli viga! Püüdke visata krohvi nendest aukudest sisse - krohvi vastu gravitatsiooni pahtlilabidaga vastu laelaudu kinni ei ju suru. Igatahes kuidagi ta tehtud sai.. Käsitsi topitud ja kelluga pillutud. 50 kg krohvi on selle resti taga ja küljes kinni... Vast saab ka pealmised katted aja jooksul ära tehtud... Aeg parandab haavad.

Töökeskkond. Maha võetud vahesein oli tehtud korralikust, tollistest (mitte 20-22 mm) laudadest. Osa neist oli teatud seina kõrguses ilmselt kondensveest (?) kõdunenud. Aga tervetest said naelad välja kistud ja pööningule viidud. Nüüd on see kohaks, kuhu rämps kogunema hakkab. :-)  Kuid vast saab neid veel kuskil kasutada.   

Berliinis, minnes Tiergartenist Brandenburgi väravate poole, paistavad majade seinad väljastpoolt samasugused täpilised või laigulised. Suure sõja jäljed. Ka need jäljed siin on inimtekkelised, ainult asuvad maja siseküljel. Täpid tähistavad krohviparandusi kohtades, kuhu kunagi on taotud naelad, kruvid, poldid, rauast orad...  Naelad on enamasti ikka korralikud – 4 või 5 tollised või imetillukesed (mida krohvi lõhkumata kuidagi kätte ei saa). Välja tõmbad, siis tuleb tükk krohvi kaasa. Parandada saab hoone seinu aga samamoodi - nii Berliinis kui ka Läänistes.

Algus on tehtud. Kui sein on maha võetud, osa müüri maha lõigatud, suuremad augud krohviga täidetud ja silma riivavatesse pragudesse pahtel topitud, siis paistab juba palju valgem. Aga veel on seinad, aknad, uus põrand jne. Ja ega lagigi valmis pole. Pikk tee veel minna...

Polegi asjad nii valged ühtegi... Täna selgus, et tegelikult on üpris mustad. Jüri kõneles jaanuaris kinoaktiivi kokkutulekuks ahje küttes, et vahel on suitsulõhna tunda. Nüüd kui tellingu peal sai ahjudele ülevalt alla vaadata – ühel ahjul polnudki slepel lage... Oli poolik tahmunud suitsulõõri kukkunud kivi, teine kivi kadunud, kolmas seina poole välja vajanud. Augu kohale oli keegi asetanud taldriku – küllap oli saanud innustust “Kevade” filmist, kus Toost Kiirele sauna küttes kriskad peale jättis. Korsten väiksema vabriku korstna mõõtu, suure lõõriga. Ju on korstna tõmme nii tugev olnud, et suits on seni selle “õhulõhe” korstnalõõri liikudes vahele jätnud.