Käsi mullas (kevadises)

Läinud aasta kevadel ilmus külasauna ette veelomp. Algul oli mõte, et lumi alles sulab... Veidi hiljem tuli tõdemus - vesi tuleb maa seest. Allikaks katkine/lekkiv/purunenud veetoru. Põhjuseks uus puurkaev, mis erinevalt vanast “nõudmiseni” jõevett kasutavast hüdrofoorist pani torustiku pideva pressi ja pinge alla. Kuskilt andis järele...




Argo tõi kopa. Urmas ja Jüri tegid jämedamad ja peenemad käsi- ja torutööd. Asjale ja selle juurde käivate “rituaalide” peale kulus terve päev ja osa ööstki... Vahele veel õhtune kiire käik Põlva ehituspoodi vajalike ja potentsiaalselt vajalike juppide järele. Kuid sai tehtud. Kolmapäeva hommikul lükkas kopp augu kinni. Üks mure murtud.  
  
Selline ämblik vaatas 1.4 m sügavuselt vastu. Meie arvestuse järgi oleks vaja olnud kahte toru – toovat ja viivat. Ja võib olla ühte hargnevat tühjendustoru. Aga kogu arhitektuur oli hoopis keerulisem...  Kokku oli kuus toru. Mis toru kuskile läheb, mis toru midagi kannab... Ühes jookseb elekter (juhe), osades vesi, osades vaid “tühjus”...     


Algne mõte oli, et võtaks torud lahti labidaga. Nüüd tagantjärele... Hea, et selline agregaat kasutada oli. Tasandas koolimaja kõrvalt kenasti ka eelmise aasta puurkaevu kaevamisest jäänud armid...