Kui tuvid ilmusid...



Uus visuaal. Stora Enso looming. Linnamägi, laululava ja koolimaja on otse üle jõe Ahja viivalt teelt näha. Vaade nagu muiste... Eks need puud siia, jõeäärsele heinamaale, kunagi peale sõda kasvama hakkasid. Hobestega olevat veel läinud sajandi teisel poolel paate talve eest sinna kaldale varju sikutatud. Mõned sinna jäidki. Kümme-viisteist aastat tagasi, kui kallast võsast puhastati, tuli paar vana vrakki sealtkandist ka lagedale.
Pealtvaatajad. Tuvid. Või turteltuvid? Raiesmiku vastas, otse üle teed. Ei tea, kas on häiritud uuest, harjumatust vaatepildist. Parves nad lendlesid. Iseloomuliku, laperdava  “vurrdi “ heli saatel spontaansed sööstud traadilt õhku, tiivad sünkroonselt laiali, meenutades maapinnalt vaadates pommilennukeid II MS aegsetes dokfilmides. Tiir õhus... ja jälle traadile tagasi. Ja samamoodi aina uuesti ja uuesti. Kust nad tulid – ei tea. Sellest metsatukast, mida enam ei ole? Igatahes taolist parve tuvisid Läänistes polegi näinud. Vist möödunud aasta, s.o. 2017. “aasta lind”.

No comments:

Post a Comment