Vana maja III. VOL 2. Lääniste koolimaja renoveerimine. Uksed ja aknad Läänistes

EV 100 projekti toel ja raames läksid täna vahetamisele Lääniste vana külakooli nõukaaegsed kõverad ja sobimatud uksed ja aknaraamid. Et maja fassaadi vaadates mööduja silm puhkaks ning seesolijale avad tuult ja vihma peaksid. Aknad-uksed oli soov saada sellised, “nagu vanasti”... Et uks ei oleks tehtud mitte liimpuidust freesprofiilsetest tahvlitest, akende ruutude jaotus järgiks vana joonist jne. Tõsi, seinas laiemaks lõigatud aknaavasid enam kitsamaks tagasi siiski ei tee. Ja ega tolleaegsetele ustele iseloomulikku, sepisest ukselingi sulgumisele iseloomulikku omapärast metalset “klõnk” helindit samuti mitte. Aga Rõuge sepa taotud hingedega toestatud tulem sai päris toekas... ja ka raske. Nüüd oli uks ja aknad vaja ette saada. Arvestasime, et mis seal ikka – läheb paar tundi pühapäevast. Aga tegelikult... 😊

Algus läks kiiresti – kang ja saag on põhiline tööriist. Ega siin suurt rohkem vaja olnudki – ukseleng pooleldi pehkinud, mistahes vormis soojustus kui selline lengi ümbert täiesti puudu – tuule ulgumine on nii kuulda kui tunda.

Rein ja Jaak, kes siin koolis kunagi õppinud, rääkisid, et saalis nende ajal ust ei olnud. Uks lõigati olemasoleva akna asemele siis, kui saalis kino hakati näitama. Ohutuse eesmärgil ilmselt. Vana uksepiida eemaldamise paljastus tenderpostilt kirje “12. mai. 1906”. See on siis nn vana kalendri järgi. Võimalik, et aknaraamide paigaldamise aeg? Kui nii, siis suur osa neist töötab siiamaani.

Algul tundus mehi (ja naisi) tööks paljugi olevat. Aga tööjaotus on edu ja progressi alus. Seni kuni ühed uksega tegelesid, võtsid teised maja teises otsas aknad ette. Ikka saag ja kang – nii on tööviljakus kõige suurem.

Teistmoodi vaade. Vaade läbi seinas haigutava avavuse. Assotsiatsioon II MS järel kunagise Kolmanda Riigi juhi Berghof’i villa purukspommitatud aknal seisvatest US sõduritest. Siit küll kaugusest Salzburgi linnale ja Königssee’le vaadet ei avane aga aknast alla vaadates näeb ka siin vett.

Lengi rihtimise usaldasime Meistrile (Meelisele). Ta oli lausa hulgi spetsiaalsed kiile kodus valmis teinud.

Siis kui uks juba ees oli, lengikruvid paigas jne, siis...  Selgus, et ülevalpool ei ole “paisumisruumi”. Puit ju “mängib” niiskusega. Vahtu ka ei saa vahele lasta. Uks on nii kõrge, et kogu rihtimine käis silmade kõrgusel ja sellest allpool, üles unustasime aga vaadata. UFO (Jüri) lahendas selle nõnda, et lõikas palki pikuti pilu. Õppind mehed, head riistad... 😊

Aga ette ta sai. Kõrvale jääva aknaga samale kõrgusjoonele. Massiivne! Trepimade jääb järgmisse aastasse.

Vahepala. Seitsmele saali aknale sobitasime höövli, sae, puiduplommide, värvi, uute klaasruutude ja kiti abil pööningult leitud “tüvimaterjali” abil talvised siseraamid viiele. Kahele aknale oli vaja raamid ise teha. Veidi robustsemad tulid aga käravad küll... Sai ka paika pandud.

Mornid näod. Lint näitab, et aknaava on vajaliku 162 cm asemel vaid 152 cm kõrge. Mis iganes selle põhjus on, aga aknad on 10 cm kõrgemad kui vaja. Oletasime, te tegija on mõõtmisel 5 ja 6 numbrit kirjutades/või lugedes need segamini ajanud või mis iganes. Mis edasi? Versioone oli palju – lõpetame ära, lööme augud kinni, saadame garantiikorras tagasi, laseme ruudud ümber lõigata ja jne.

Otsustav tõmme parema käega viitab lahendile... Saele hääled sisse ja peamiselt alumisest palgist üleliigne osa maha.

Jõepoolse aken on pea paigas...

Tiikide poolt tuli maha võtta nii ülevalt kui alt...

... aga paika sai seegi.

Pimeda peale jäime. Kuidagi kiiresti see saabus. Ei kujutagi ette, kui tuleb veel “geneetiline” talveaeg – ikka nagu soomlastel. Võimalik, et see on selles mõttes hea, et saab varakult ööklubisse asutada. Neil aga, kel tuhat toimetust teha...

Lõpp on traditsiooniline. Hernesupp ja muu juurde kuuluv. Lisaks kokkuvõtted tehtust ja plaanid edaspidiseks. Läti Vabariigi 100 aastapäeval on põhjust hea sõnaga ka lõunanaabreid meeles pidada 😊