Andres Roots ja Lääniste linnamäe bluus 02.12.2018

Täna on esimene advent - algab jõuluootuse, rahu ja headuse aeg. Ilus aeg, tore aeg... Võimalus natuke lõdvaks lasta, hinge tõmmata, tagasi vaadata. Müürilehele sai kirja pandud, et Lääniste aitab hinge tõmmata sellel päeval “rahvusvahelisel bluusimaastikul nime teinud Eesti bluusi virtuoos, kelle album ‘Winter’ on Briti ja Prantsusmaa raadiojaamades enimmängitud bluusialbumite seas”. Daamid ja härrad - Andres Roots!     

Eks see detsember olegi selline imelik aeg – ühelt poolt pime, teisalt aga särav... Vana koolimaja  õhtuses hämaruses Maestrot ootamas. 

Veidi pimedust ja sära, aga ka piparkoogi ja hõõgveini lõhna mahtus maja sissegi. Kitarrid on kohal, järelikult on ka Maestro kohale jõudnud.  

Mis aga sündis enne Maestro saabumist? Kolm suitsu korstnast viitavad reede õhtust käesolevani toimunule... Suitsu taga on viis küttekollet – et maja soojaks saada.... ja palju muud (mis suitsuna ei avaldu).    

Kuulajaid oli parajalt – Kõnnust ja Võnnust, Tartust. Ega üle neljakümne suurt rohkem ei mahugi. Piisavalt ühe vana külakooli jaoks.

Pilk peeglisse ja... lavale.

Läks lahti. Allpool ka Maestro stiilinäide – “Spanish Run” albumilt “Winter”. Aga tuli ka boogi-woogie't, rokki ja tangot bluusi võtmes.

Lause seriaalist “Pank” “... kui sa ühel päeval kunagi lahkud, siis antakse sulle vimpel, lilled, logoga kruus, patsutatakse õlale ja p..k ei jää sind taga nutma …” Meie küll jääme...  Sest inimesed lahkusid majast heas tujus ja loodetavasti ka positiivse laenguga.   

Pärast kontserti avanes saalis viibinud melomaanidel võimalus Maestroga vahetult suhelda.     l

Huvilised said ka päris kitarri katsuda ja proovida, millist heli pill teeb. Päris uhke tunne oli… Kümne aasta pärast on jutt selle foto kohta juba muutunud umbes taoliseks  - “see oli siis, kui mina koos Maetroga laval esinesin…”.

Veel nautlejaid. Vasakul seisev Janno on Maestro maaletooja. “Maale toomine” antud juhul tähendab otseses tähenduses maale, s.o. metsade, soode ja jõgede vahele toomist. Kus ka veel elu toimub ja inimesed elavad. Kaugel XXI sajandi elu tuiksoontest. 

Jagati ka autogramme. Ja selleks korraks kõik.    

Lääniste vana koolimaja ootab külalisi

Vana maja III. VOL 2. Lääniste koolimaja renoveerimine. Uksed ja aknad Läänistes

EV 100 projekti toel ja raames läksid täna vahetamisele Lääniste vana külakooli nõukaaegsed kõverad ja sobimatud uksed ja aknaraamid. Et maja fassaadi vaadates mööduja silm puhkaks ning seesolijale avad tuult ja vihma peaksid. Aknad-uksed oli soov saada sellised, “nagu vanasti”... Et uks ei oleks tehtud mitte liimpuidust freesprofiilsetest tahvlitest, akende ruutude jaotus järgiks vana joonist jne. Tõsi, seinas laiemaks lõigatud aknaavasid enam kitsamaks tagasi siiski ei tee. Ja ega tolleaegsetele ustele iseloomulikku, sepisest ukselingi sulgumisele iseloomulikku omapärast metalset “klõnk” helindit samuti mitte. Aga Rõuge sepa taotud hingedega toestatud tulem sai päris toekas... ja ka raske. Nüüd oli uks ja aknad vaja ette saada. Arvestasime, et mis seal ikka – läheb paar tundi pühapäevast. Aga tegelikult... 😊

Algus läks kiiresti – kang ja saag on põhiline tööriist. Ega siin suurt rohkem vaja olnudki – ukseleng pooleldi pehkinud, mistahes vormis soojustus kui selline lengi ümbert täiesti puudu – tuule ulgumine on nii kuulda kui tunda.

Rein ja Jaak, kes siin koolis kunagi õppinud, rääkisid, et saalis nende ajal ust ei olnud. Uks lõigati olemasoleva akna asemele siis, kui saalis kino hakati näitama. Ohutuse eesmärgil ilmselt. Vana uksepiida eemaldamise paljastus tenderpostilt kirje “12. mai. 1906”. See on siis nn vana kalendri järgi. Võimalik, et aknaraamide paigaldamise aeg? Kui nii, siis suur osa neist töötab siiamaani.

Algul tundus mehi (ja naisi) tööks paljugi olevat. Aga tööjaotus on edu ja progressi alus. Seni kuni ühed uksega tegelesid, võtsid teised maja teises otsas aknad ette. Ikka saag ja kang – nii on tööviljakus kõige suurem.

Teistmoodi vaade. Vaade läbi seinas haigutava avavuse. Assotsiatsioon II MS järel kunagise Kolmanda Riigi juhi Berghof’i villa purukspommitatud aknal seisvatest US sõduritest. Siit küll kaugusest Salzburgi linnale ja Königssee’le vaadet ei avane aga aknast alla vaadates näeb ka siin vett.

Lengi rihtimise usaldasime Meistrile (Meelisele). Ta oli lausa hulgi spetsiaalsed kiile kodus valmis teinud.

Siis kui uks juba ees oli, lengikruvid paigas jne, siis...  Selgus, et ülevalpool ei ole “paisumisruumi”. Puit ju “mängib” niiskusega. Vahtu ka ei saa vahele lasta. Uks on nii kõrge, et kogu rihtimine käis silmade kõrgusel ja sellest allpool, üles unustasime aga vaadata. UFO (Jüri) lahendas selle nõnda, et lõikas palki pikuti pilu. Õppind mehed, head riistad... 😊

Aga ette ta sai. Kõrvale jääva aknaga samale kõrgusjoonele. Massiivne! Trepimade jääb järgmisse aastasse.

Vahepala. Seitsmele saali aknale sobitasime höövli, sae, puiduplommide, värvi, uute klaasruutude ja kiti abil pööningult leitud “tüvimaterjali” abil talvised siseraamid viiele. Kahele aknale oli vaja raamid ise teha. Veidi robustsemad tulid aga käravad küll... Sai ka paika pandud.

Mornid näod. Lint näitab, et aknaava on vajaliku 162 cm asemel vaid 152 cm kõrge. Mis iganes selle põhjus on, aga aknad on 10 cm kõrgemad kui vaja. Oletasime, te tegija on mõõtmisel 5 ja 6 numbrit kirjutades/või lugedes need segamini ajanud või mis iganes. Mis edasi? Versioone oli palju – lõpetame ära, lööme augud kinni, saadame garantiikorras tagasi, laseme ruudud ümber lõigata ja jne.

Otsustav tõmme parema käega viitab lahendile... Saele hääled sisse ja peamiselt alumisest palgist üleliigne osa maha.

Jõepoolse aken on pea paigas...

Tiikide poolt tuli maha võtta nii ülevalt kui alt...

... aga paika sai seegi.

Pimeda peale jäime. Kuidagi kiiresti see saabus. Ei kujutagi ette, kui tuleb veel “geneetiline” talveaeg – ikka nagu soomlastel. Võimalik, et see on selles mõttes hea, et saab varakult ööklubisse asutada. Neil aga, kel tuhat toimetust teha...

Lõpp on traditsiooniline. Hernesupp ja muu juurde kuuluv. Lisaks kokkuvõtted tehtust ja plaanid edaspidiseks. Läti Vabariigi 100 aastapäeval on põhjust hea sõnaga ka lõunanaabreid meeles pidada 😊