Vana maja II. VOL 2. Lääniste koolimaja renoveerimine. Juuli lõpp, 2018.

Selline ta sai. Koolimaja saal. Täpsemal ülemõõtmisel 115 ruutmeetrit põrandapinda. Tõsi – 3 ahju võtavad kasuliku pinna veidi väiksemaks. Korda tehtud küla oma inimeste nõu ja jõuga. Ainuke toetus oli Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) Kohaliku Omaalgatus Programmi (KOP) raames saadud toetus 2000 EUR põrandamaterjalidele. Sinna nimetatud toetus ka kulus ja tuli puudugi veel. Muude materjalide maksumuse (lagi, seinad, aknad jne.) maksid kinni kohalikud “sponsorid”. Projektijuhtimise tasusid ei ole Läänistes kunagi makstud, keegi rikkaks ei ole ka saanud. Alati on inimeste enda initsiatiiv, kohalikud tegijad ja toetajad, kohalikud finantseerijad. Hea tahtmise ja pealehakkamise puhul saab palju korda saata. Leht kirjutas, et ühes Lõuna-Tartumaa vallas tehti 20 tuhande EUR toetuse eest 10 kargamise kasti, s.o. 2000 EUR kast. Meie tegime ka 2000 EUR eest “kasti”, aga ... palju suurema kasti (või karbi) :-)

Koolimaja saal. Peaaegu valmis. Nipet-näpet on veel siiski teha.

Aga algus oli selline: auk laes, auk põrandas, laetala mäda, langenud krohv, kõikuv põrand, aknaraamid kinni naelutatud, uksed lukkudeta, kaks tagaseinas olevat ruumi maast laeni s...a täis. Jne, jne, jne

Ruumil on seitse akent. Värv kobrutab peal, klaasid mõradega, raamid naeltega kinni löödud. Enamus inimesi viib ilmselt pildil olevad raamid lõkkesse ja suundub “Plastosse” trendikaid uusi tellima.

Kui aga natuke pingutada, siis saab s...st saia. Kui kobrutav värv  lintlihvijaga maha võtta, siis tuleb värvi ja mustuse alt välja kunagi tehtud korralikust kuusepuust raamid. Kõlisevad, tapid täpselt lõigatud, madalad kitivaltsid jne. Tõsi – kolmel aknal tahtsid alumised raamiosad plommimist ja tappimist – sinna on valgunud klaase mööda kondens- ja vihmavesi. Ja määndas puitu. Egas midagi – raamid lahti, kõdunenud osad välja lõigata, uued puidust plommid ja tapid asemele. Kerge just ei olnud aga aegamööda saime hakkama. Parempoolne raam on ca 100 aastat vana aga uue värvikihi all paistab täitsa OK. Vasakpoolne paariline ootab plommimise järgselt veel värvikihte.    

Tagasi ettepanduna näeb akende rivi täitsa OK välja.    

Põranda alt Tootsi mainitud kapsarauda ei leidnud, ka Kiire kuldseid saapanööpe mitte. Samuti polnud seal ei varandust, püsse ega muud esoteerilist. Leidsime vaid ühe nõuka aegse valge padjapüüri nööbi, ühe pooliku täitesulepea, ohtralt kunagistest külapidudes läbi põrandapragude vajanud Liviko viinapudeli korke – neid selliseid plekist, rebitavaid – kui keegi veel mäletab. Ja ohtralt rottide poolt põranda alla tassitud searibisid.     

Ühe laua alla on keegi kunagi tindipliiatsiga kirjutaud kunagi ilmselt lauakoorma aadressi “Läniste”. Ning näha on põrandalaua “punn”. Nüüd on selge, miks põrandalaudu kutsutakse punnitud laudadeks.

Need lauad olidki kunagi maha pandud ükshaaval. Üks pannakse maha, puuritakse augud, sinna lüüakse punn. Siis uus laud, mis on enne hööveldatud sobivaks, pannakse kõrvale. Märgitakse punnide asukohad, kuhu puuritakse augud. Järgnes laudade kokkulöömine ja siis algas ring uuesti. 1.5-1.75  tollised laudadest koolimaja põrand kõikus seetõttu, et mitte lauad olid kõdunenud, vaid aeg oli punnidega oma töö teinud.

Põrandatalad olid üldjoontes korras. Taladena oli kasutatud vanu massiivseid sarikaid, mis olid kogu pikkuses üle põranda pandud. Üldjoontes korras, veidi kõdunenud oli vaid nende alumine osa. Tagusime 120 mm naelad testimiseks taladesse – läksid kogu pikkuses nagu kuiva puusse. Neid talasid välja liivast ei kiskunud. Milleks? Et selle rohelise möksiga, mis suurt midagi ei kaitse, võõbata. Üks seinaäärne tala sai siiski välja vahetatud. Samuti plommitud osa talasid vundamendi lähedalt, kus kunagi vihamaveerennide ja vundamendiplekkide puudumisest niiskus neile liiga oli teinud. Kuna talade samm oli liiga suur, siis sai vahele pandud lisatalad. Põrandaaluse täiteks läks kergkruus. Algne mõte oli, et teeme nagu vanasti – paneme sinna liiva. Aga selle hommikukrõbinate moodi kruusaga oli lihtsam.

Stiilinäide. Ahi ja osa korstna ohutuskuva on (ja pliit ning truup olid) on ehitatud otse põrandalaudadele. Kui ahju ära ei lõhu, siis seda  osa põrandast kätte ei saa.

Ahju juurde jäigi vana põranda “saareke”. Heledam on uus põrand – ca 2/3 põrandast. Ja ees on nõuka aegne laud - 1/3 põrandast.

10 L õli imbus põrandasse nagu naksti. Püüdsime ka vastava keerleva masinaga teha aga õnnetuseks keeras poleerimismasin ennast punase karukeele pealt pidevalt maha. Meil seda põrandalihvijat taltsutada ei õnnestunudki. Näidisvideos on küll kõik väga ilus – meistrimees laseb elegantseid ja sujuvaid poognaid mööda parketti. Meil kukkus see tegevus masinaga visuaalselt  pigem Ameerika rodeo moodi välja... Lõpuks roomasime karukeele ja õlilappidega põlvili ja ajasime oma väikeste roosade käekestega õli laili ning korjasime liigse ka kokku.    

Vana osa on  männilauast, uuem kuuselauast.

Selline ta lõpuks sai. Laupäeval on külapäev. Nüüd on kohvikud moes. Hiiumaal ja Valgas ja Tammelinnas ning mujal peetakse kohvikupäevi. Eks siis siin ka. Tuleb väike etteaste kohalikelt kunstimeistritelt ja kontsert veidi kaugematelt kunstimeistritelt. Lisaks söök ja jook. Kohvi, marjaleotis, kui hästi läheb, siis ka tsipa kesvamärjukest.

Mööbel on rubriigist “sõbralt sõbrale”. Kunagi õpetati nende laudade taga õdesid magistriteks ja arste biofüüsikat tundma. Toolid on aga Tamme koolist. Siin elavad nad oma teist elu.

Aga sutsu on veel teha – kardinapuud, akende juures on nokitsemist, kolmele aknale oleks vaja talvisemate kuude jaoks siseraame (neljal on olemas, kuid vajavad “kohendamist”) jne jne jne jne. Aga see on juba VOL3, VOL4 jne. :-)