Sai natuke võsa võetud. Ahja jõe kaldajärsakult ja luhalt, ca 0,4 km pikkuselt – külasauna ja Linnamäe vaheline lõik. Jõgi on taas näha... Päevi kulus kolm, kütet hulga rohkem ühikuid. Õhtuks rampväsimus, saun ja siis uni. Oli raskem kui arvasime – külm, pokud, mättad, varasem risu, ei näe lume tõttu kuhu astuda ja saeketta torkad, pidevad komistamised ja kukkumised, teraga tiirlev riistapuu käes. Aga lõpptulemusega annab rahulolu. See on umbes nagu puude ladumine – on raske, kuid tegevusel näed käega katsutavat ja mõõdetavat tulemust. Mitte nagu tihti vaimu- ja paberitööga – ise ka ja teised ammugi ei saa aru, mida ja milleks päev otsa toimetasid...
Sageli küsitakse – miks te seda teete? See on ju valla kinnistu, mitte “enda oma”... Aga ilmselt on nii, et mida vanemaks saadakse, seda rohkem tuntakse rõõmu mitte asjade omamisest, vaid millegi tegemisest... Et vast selle lootusega, et see mis endale teeb rõõmu, teeb rõõmu ka teistele... Kinkimise rõõm on kahekordne rõõm – on vist nii? See vast ka sõnade sponsorlus, metseenlus, heategevus jne veidi peidetumad kihid... Siin ka vastus küsimusele “miks”...
Aktiva poolde jäi rahulolu tehtuga. Passiva pool oli ka – temperatuur oli vahemikus 15-24 miinust ja hakkas lisaks füüsisele vahel ka mõistusele – seepärast üks märkamatult kadunud fotoobjektiivi kate, üks salaja kadunus villane soojenduskinnas, üks kaotsiläinud müts ja ühed kadunud prillid – ei saanudki aru, kuna nad kiivri alt haihtusid... Viimase puhul oli küll õnneks tegemist Rimi toodanguga ... Ning lisaks ohtralt sinikaid kukkumistest.
Ainuke mure on, et järgmine aasta on võsa tagasi... Loodus ei salli tühja kohta.
 |
| Vasakul kulgev nõlv ja tagapool olev luht sai üle käidud. Vaatajale esmapilgul nagu pettumuski - kus on langetatud "võsa", s.o. tihumeetrite kaupa käsivarre või sääre jämedusi roheliseks energiaks sobivaid leppasid jt. Antud juhul oli tegemist enamasti ollusega, mida kunagi vist "energiavõsaks" kutsuti. See tõeline umbrohi - ei puu, ei taim... Ja katsu seda lõigata veel lumes, kallaku peal. |
